Wim Wendersi vaade läände: küllastatuse poeetika

“Leidub rahmeldavaid vesterne ja tasaseid vesterne. Rahmeldavad tekitavad tunde, et teid on algusest peale petetud: nende poosetav ja kiirustav hoiak pärineb TV-seriaalidest, nende tegelased tulevad teatrist, nende maastikud pole kunagi midagi enamat dekoratsioonidest, nende dialoogid kõlavad nagu lööklaused ja kui nende rezhissöörid oleks elanud 19 sajandil, siis oleks nad kahtlemta reisinud rongiga selmet jõuda kohale sadulas. (Kullaotsijad poleks nad olnud niiehknaa.)

Tasastes vesternites asetub kõik omale kohale: teemaliinid, dialoogid, tegelased ja maastikud. Raoul Walsh’i “The Tall Man” on väga tasane. Isegi aeglane. Aeglus selles filmis tähendab kõikide näidatavate sündmuste näitamist ülima täpsusega ja nii ammendavalt kui võimalik. Kui loomakarja aetakse läbi koolme, siis ei näe te mitte üksnes esimest looma vette astumas, vaid eelkõige näete te kogu seda vaeva, mis kaasneb karja üle jõe juhtimisega. Ka film ise ei põlga vaeva! Kui Clark Cable lahkub toast koos üle õla heidetud teadvusetu Jane Russelliga, siis ei katkestata sündmust enne kui teise ukse kaudu jõuab lahkuda ka naeru kihistav Cameron Mitchell. Kui Jane Russell hakkab riietuma (samal ajal hoolitseb Clark Cable tema hobuse eest ning jääb hajevilolekus kuulatama naise laulu), pole teil stseeni lõppedes raske usukuda, et Cable’it tuppa kutsudes oma kostüümi viimast nööpi kinnitava Russelli päralt on olnud just piisavat aega oma ettevalmistuste lõpetamiseks.

Walsh’i vesterni aeglus tähendab montaazhi ning erinevate plaanide kasutamist mitte üksnes jätkamaks jutustuse ajaliini, vaid ühtlasi rõhutamaks sündmuste kestvust. Clark Cable ja Jane Russell on lumetormi tõttu sunnitud otsima varju kõrvalises palkonnis. Nende vahel areneva konflikti vallandumiseks oleks piisanud tormist, mis kestnuks vaid päeva ning see olekski määranud jutuse edasise arengu. Ometi kestab torm kaks päeva ning uue päeva algust näidatakse meile ajaküllases suures plaanis. Aeg, mis kulub hobuvankrite juhtimisele läbi teedeta mäeaheliku, muutub ilmseks mitte üksnes tänu suures ja keskplaanis kaadritele, kus nõlvadel ukeradavad vankrid vaevaliselt allapoole liiguvad, vaid ühtlasi tänu lausa uskumatult laiale vaatenurgale, mis seda muljet võimendab. Vaatenurga laius ei võimalda enam eristada detaile, kuid just tänu sellele tekib vaatajas tunne, et ta kogeb kogu sündmuse tervikut justkui füüsiliselt.

Walsh’i vesterni aeglus tähendab, et selle filmi poolt jutustatavate inimeste endi elud on järelemõtlikud. Otsuste tegemise juures nad pigem mõltevad järele. Ja kui nad midagi kord juba otsustavad, siis te ka teate nende lähtekohti. Kui nad aga kiirustavad, siis kiirustab ka film ise. Üldjuhul nad siiski pigem mõtlevad järgi, eriti oma tunnete üle. Kuni lõpuni välja Jane Russell ei tea, et ta jääb Clark Cable’ile truuks, kuna armastab teda. Kui Robert Ryan küsib “Kas te saate mu küsimusele vastata?” vastab Cameron Mitchell – aga mitte enne juba pikka aega käes hoitud püstolikuke vinnastamist – “Sõltub asjaoludest.”

Walsh’i vesterni aeglus tähendab, et ükski tegevus pole sedavõrd tähtsusetu, et teda võiks tagant kiirustada, lühendada või jätta välja tegemaks ruumi mõnele teisele erutavamale ja tähtsamale sündmusele. Kuna kõik raamid on võrdse väärtusega, siis ei loo ükski neist ka pinget, mis lubaks tuua esile tippe ja langusi, alles jääb üksnes pidev pingestatuse tunne, mis laseb füüsilistel ja psüühilistel sündmustel avalduda nii selgelt ja ammendavalt kui vähegi võimalik, ning mõistagi õiges järjekorras, nõnda, et neid oleks võimalik ‘kogeda’.

Walsh’i vesterni aeglus tähendab sedagi, et lugu algab üksnes siis, kui selleni viinud sündmustel endil pole enam mingit tähtsust. Clark Cable ja Cameron Mitchell ratsutavad mägedest alla orgu ning näevad puuvõras rippuvat poodut. Sellest nad teavad, nagu nad ise ütlevad, et nad on nüüd tagasi tsivilisatsiooni rüpes. Nad jõuavad linna. Sellest hetkest alates nende minevik enam ei loe ning lugu võib hakata aeglasaelt lahti rulluma. Kahe tunni jooksul jõuab lugu pikkamööda vahemikku, kus tema lõpp muutub ilmseks, kuna filmi lõpp kujutab endast lõppu karja-ajamisele, mis oli Clark Cable’i võetud kohustus. Ta viib oma ülesande lõpuni aeglaselt kuid sihikindlalt, samamoodi nagu ka Raoul Walsh, kes on tegemas seda aeglast ning sihikindlat vesterni, viib lõpule oma filmimise.

‘Füüsilise mõtlemise puhtaim vorm, ameerika kunst par excellence, Ameerika Film.’ Filmis “The Tall Man” on see vorm leidnud omale järelemõtliku, vaikse ning eneseteadliku kuju.

Algupärand: Oktoober 1969; tõlge kogumikust “Wim Wenders: On Film”, Faber and Faber 2001

Explore posts in the same categories: Uncategorized