Kellavärgiga filmimees (A clockwork cinehead)
“Juvenile Liaison“
Rezhii: Nicholas Broomfield, Joan Curchill
Kaamera: Joan Churchill
UK, 1975
Tõsielufilm: sündmus areneb vaatlejast “sõltumatult”, silmad on lahti, kõrvad on kikkis, uuritavad lubavad lahkesti end luubi all hoida. Valmiv elupilt võib mõnikord olla niivõrd veenev, et osalusest saab needus ning end peegelpildilt ehmatusega ära tundev institutsioon ei taha oma häbi avalikustamisest kuuldagi. Nii juhtus Nick Broomfieldi filmiga, kus vaatluse all olnud noorsoo-politsei ametnikud täitsid oma töökohustusi enesele aru andmata kohati sedavõrd sürreaalse pühendumusega, mis ületas isegi Stanley Kubricku “Kellavärgiga apelsinis” nähtu:
Kui Kubricku paar aastat varem valminud fiktsiooni tajuti futuristlikuna ning selles varjuv sotsiaalkriitiline element oli liiga intellektuaalne ja “elukauge” ehmatamaks politseid või poliitikuid, siis Broomfieldi filmis osutub kõik liigagi tõeliseks: aeg on päris (aasta 1974), koht on päris (Blackburn, Lancashire), ametnikel on pärisnimed, lapsed kardavad päriselt. Ainus, mis jääb ebatõeliseks, on inimlik hool. Viktoriaanlikku distsiplinaarset pedagoogilist pärandit ikka veel au sees hoidvaid institutsioone ei näi huvitavat laste probleemid. Kuriteo idu on vaja välja juurida varakult, vaja on hirmutada, hirmutada, hirmutada: moosivarastele sada aastat üksildust, luuseritele ja valevorstidele kümme kükki põrgu eeskojas!
Äärmise täpsuse ja tundlikkusega sündmuste detaile ja üldplaane haarav kaamera järgneb inspektoritele nende missioonidel. Kauplusest tabatakse noor poevaras ja poppi tegevad poisid, koolis võetakse ette õunavaras ja karnevalikostüümi “näpanud” posiklutt. Sündmuste skeemid on sarnased: tabamisele järgneb esmalt agressivne ülekuulamine koha peal ning seejärel kodune “vestlus” vanematega. Nende tõsiasjade sõnalise kirjelduse varju jääb sündmuste rusuv ja masendav õhustik, mida ongi võimalik aduda üksnes seda kõike nähes. Äärmiselt häiriv on stseen, kus inspektor teeb koduvisiidi talle juba tuttava noormehe juurde, kelle vanaema kurdab, et nooruk on käitunud tema suhtes füüsiliselt agressivselt. Inspektor tirib teda ignoreeriva poisi juukseid pidi voodist välja ja alustb oma hirmutamis-tantsu. Peagi on vähegi tundlikule vaatajale selge, et nutta ulguv poiss on ilmselgelt vaimupuudega. Aga ei saa ju diskrimineerida: kuritegelikult teelt vajab päästmist temagi.
Filmi saavutab jõulise poeetilise kujundlikkuse oma lõpusündmuses, kus inspektor Ray viib nii umbes seitsmeaastase oletatava kostüümivarga (keegi ei tea kust poiss kostüümi sai: järelikult varastas) otse koolist väikesele õpetlikule ringsõidule: nimelt politseijaoskonna kartserisse. Jõuluvanalikult malbe kõnelusega oma äärmist paindlikkust ilmutav inspektor jutustab hirmust kangestunud poisile kuritegeliku tee koledustest ning sellestki kui oluline on alati tõtt rääkida.
See film kõnleb tõtt ebainimlikust süsteemist, mis stigmatiseerib ning ei aita mitte kedagi. Politsei survel film keelustati ning selle esimene avalik esitlus toimus alles 15 aastat hiljem koos Broomfieldi filmiga “Juvenile Liaison II”, kus uuriti filmi tegelaste edasisi elusaatusi.
* * *
Sotsiaalse teadlikkuse kasv koos isiku põhivajadusi kaitsva seadusandliku raamistusega (keeldun kõnelemast inimõiguste terminites: INIMESTEL ON VAJADUSED, mida kaitsevad seadused) on olukorda Briti ühiskonnas mõneti parandanud ja järelvalveohvitsere asendab nüüd antisotsiaalse käitumise direktiiv (ASBO) ning sotsiaaltöötajate “armee”, samas on alushoiakud jäänud olemuslikult samaks: juba valdavalt probleemsete taustadega ning pahatihti endiselt ka vaimupuudega isikute vastu rakendatav direktiiv on oma loomult repressiivne ning halvimal juhul mõjub teatud subkultuurides pigem “tunnustusena“. Näib, et Broomfieldil on head eeldused oma sarjale kolmada osa loomiseks.
.
.
