Juhan Viidingu mälestuseks: “Vaba vaimu saadik”, ETV (Eesti Telefilm 1998)
Kui terve rahvas ootab sõnumit ja teab, et oodata tuleb kaua ja kuulatada tuleb hästi, siis just see on pinnas sünnitamaks meistreid, kelle kõige kiuste endaks saamise ja jäämise avalik salaplaan sunnib avastama vahendeid leidmaks väljapääsu – meeleheitlik püüd õhku ahmida tekitab vaakumi, mis ühel hetkel põhjustab surutises prao ja valgus lipsab läbi ning isegi valguse juhuslikul kinnipüüdjal pole kahtlustki, et valgus on valgus. Näib et tõeliselt ootamaks päeva on rahvale vaja äratuntavat ööd. Vaid siis tekib üksikute sisemise päeva järele ka avalik nõudlus, mis sunnib loojat jääma veel üheks päevaks, ja siis veel homseks, ja veel üheks homseks, ikka kord korralt edasi lükates üha pealetükkivamat vastumeelsust järgmise hingetõmbe järele. Kuid nõudlus prohvetite järele kahanes üpris ootamatult. Eestist sai taas Vabariik, samuti kui juba mitme aastatuhande eest oli Ateena. Platon elas Ateenas ja oli vaba kodanik ning ometi mõtestas ta inimese asendit maailmas koopaelanikuna. Me kõik oleme röövikud ja roomame valguse poole ning liblikaks saamine on välistest asjaoludest sõltumatult üksnes hetketi kättesaadav uni.
Kuidas raamida röövliblikast poeedi kurvastuses lõppenud elulugu? Igatahes mitte odava videokunsti klisheedest kubiseva kitshiga, mis ei lisa mitte midagi vahendatavatele mõttesisudele ning teeb rezhissöörist vaid käsitöölise. Väga hea originaalmaterjali ja arhiivimaterjali kiuste jäi filmikunst tol nüüdseks juba 10 aasta kaugusel 1998-l aastal sündimata, Eesti filmi- ja kultuuriloos on ta aga olemas ning on omakorda kasutatav materjalina.
“Filmitud entnograafilise ja ajaloolise materjali avarama kasutatavuse tagamiseks on vaja üksnes algupärase materjali esitust sellises järgnevuses nagu ta salvestati. Ometigi: sellelaadses materjalis nähtavate faktide tinglik objektiivsus on sõltuvuses võtete kvaliteedist ning kestvusest.
Sellise etnograafilise filmi montaazh saab sündida üksnes teatud osa algmaterjali eemaldamise ning kommentaari lisamise teel, mis küllalt tihti moonutab esitatavat materjali. Pealegi, tavalisi filme esitletakse üksnes ilma katkestusteta, samas kui sisuanalüüs on võimalik üksnes vaadeldes võtteid eraldi ning jao kaupa.
Need kaks filmide vaatamise viisi juhatavad meid ka nende kahe erineva kasutusviisini: (1) film kui väljendusvahend, või siis (2) film kui uurimisvahend.
Ja siiski, need kaks kasutusviisi ei pruugi olla omavahel vastuolus. Pole sugugi põhjendamatu luua uurimusfilme ning samal ajal luua ka etnograafilistel teemadel põhinevaid loovfilme, peaasi et originaaldokumente käideldakse teatud ettevaatlikkusega ning pidades silmas küsimust: kas filmitud materjali kui sellise loomus on ‘püha’?”
Jean-Dominic Lajoux: “Ethnographic film and history”; kogumikus “Principles of Visual Anthropology”, ed. Paul Hockings, Mouton de Gruyter, Berlin/New York 1995
