“Jean Cocteau: Valed ja Tõed” (Rezhii: Noël Simsolo, Prantsusmaa, 1996)
Hämmastaval kombel leidub weebis Simsolo filmi kohta vaid üksikuid pealiskaudseid viiteid. Isegi IMBD vaikib selle filmi maha, mis paneb lihtsalt õlgu kehitama. Simsolo tuntuim etteaste ise-endana on leitav Wim Wendersi filmist “Room number 666″, kus ta teiste hulgas vastab Wendersi küsimusele “Kas filmi keel on sattumas eksiteele, kas film on kunstivormina suremas?” ning teeb seda vastanuist kõige lühidamalt ning ilmse närvilisusega: “Mitte film ei ole surnud, hoopis neid tegevad inimesed on surnud tehes rumalaid filme. See juhtub selle pärast, et nad ei saa teha filme, mida nad tahavad teha – aga see on hoopis teine teema.”
* * *
Niisiis asjast. Simsolo jutustus on portree surnust, kes elavana kasutas müüti enda üle kohtumõistmiseks ning lunastuseks: “Tunnistan end süüdi mõlemas. Ma tunnistan, et olen ümbritsetud vigadest, mida ma pole kunagi teinud ja olen tihti üritanud hüpata üle neljanda müstilise müüri, millele inimesed kirjutavad oma armastuse ja unistuste ridu.” (Orfeuse testament)
Nagu filmi pealkiri ütleb, tegemist on müüdi dekonstruktsiooniga või täpsemalt uue loomisega: Cocteau’le kaasaegsete poolt omistatut vaadatakse uues valguses ning sõnastatakse ümber. See on vundament. Filmis on kolm kandvat seina: jutustaja hääle vahendatav kronoloogiline ajaliin; Cocteau “ülestõusmised” arvukates arhiiviklippides ja filmilõikudes; isiklikud meenutused oma loomulikes keskkondades viibivatelt kaasloojatelt ja sõpradelt. Katusematerjaliks on meeleolusid loov ja siduv heli, mis on kas loomulik sündmuse heli või mõni tagasihoidlik aga üllatav illustreeriv kujund. Sellesse hoonesse sisenedes ei üritata meid rabada muljete liiasusega: stseenist stseeni, ruumist ruumi liikudes me adume mausoleumi loomulikkust ja lihtsusut, olgugi tema võlvid meie endi jaoks veidi kõrged. See ei ole aga manerism vaid funktsionalism – mahutamaks suurvaimu.
* * *
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
