Leeni Linna “Sõnumitooja” (Eesti, 2009)

Küllap on igal filmisõbral meeles mõni kogemus, kus ekraanil nähtud lõpptulemuse kõrval tõuseb võrdväärselt esile teose loomise protsessi iseväärtus. Filmiajaloo üheks esileküündivaimaks näiteks on Werner Herzogi “Fitzcarraldo”, kus produtsent-režissöör Herzog otsustas eriefekte mitte kasutada ning viis käsikirja sõna otseses mõttes ellu: 320 tonnine aurik sikutati ühest jõest teise üle vihmametsa mattunud järsu kaldega mäenõlvaku, kasutades selleks vaid kohapeal ehitatud käsivintse ja inimjõudu. Lisaks viibis võttegrupp kärestiku meelevada jäetud juhitamatul laeval. Kas nas olid peast segi? Ei. Enne teose ekraanile jõudmist polnud seal tegemist mitte niivõrd filmivõtete, vaid inimeseksolemise kollektiivse rituaaliga.

Võibolla on see esmapilgul kummaline väide, aga Leeni Linna vastvalminud film “Sõnumitooja” on “Fitzcarraldoga” äratuntavas suguluses. Žanrid, eelarve, võttegrupi suurus ja kunstilised taotlused on mõistagi erinevad, aga nende ühenduslüliks on asjaolu, et kummagi autori jaoks ei olnud esmajärjekorras oluline filmi valmimine ja vaataja. Ka Leeni Linna jaoks oli esmalt palju-palju olulisem miski muu: olla inimene, teha üks tegu, mida ei saanud tegemata jätta. Sündinud film osutus oluliseks – ja isegi väga oluliseks! – aga ikkagi lisaväärtuseks.

2008 aasta Pekingi olümpiamängudele eelnevatel kuudel viibis Leeni Linna Indias Dharamsala asunduses ja suhtles sealsete Tiibeti pagulastega. Põgenike hulgas on mitmeid noori, kes üle karmide mäeahelike põgenedes on risiknud oma eluga selleks, et õppida tundma ja kanda edasi Hiina mõjudest rüvetamata Tiibeti kultuuripärandit. Paljude põgenike vanematel pole aimugi, mis on nende lastest saanud. Leeni Linna jaoks avanes võimalus olla sõnumitooja: jah, ma saan minna sinna, kuhu teie ei saa! Kahe noore pagulastiibetlase videosõnumid oma vanematele liiguvad koos autori ja teda saatva kaameramehega maaliliste Tiibeti maastike vahel, suuniseks ähmased viited vanemate võimalike asukohtade kohta. Juhtlõngad, kohtumised, ootusärevus, linnatänavatel läbi snapirisihiku piidlev kurjuse silm. Sõnumid jõuavad viimaks kohale. Rõõm läbi pisarate. Lootusekiir.

* * *

Olukorras, kus tehniline kõrgtsivilisatsioon võimaldab mängeldes ületada maailma kõrgemaid mägesid, ei ole pagulastel võimalik suhelda Tiibetisse jäänud lähedastega. Tõkked, mis nende vahel ähvardavana seisavad, ei ole pärit loodusest, vaid riknenud inimhingedes valitsevast pimedusest. Tiibeti vabadus või selle puudumine ei ole midagi erilist. Õigemini, see on samavõrd eriline, nagu meie kõigi igapäevane võimalus valida valgus. “Armastage oma vanemaid, nad on teil ainukesed!” hüüdis Leeni linna filmi esilinastusele järgnenud pöördumise lõpetuseks.

Produtsent/Režissöör: Leeni Linna
Operaator: Kullar Viimne
Helilooja: Sven Grünberg
Juhendaja: Peep Puks
Tallinna Ülikooli Balti Filmi ja Meediakooli filmi eriala bakalaureuse töö
Filmi kestus 39 min.

Explore posts in the same categories: Uncategorized