Andres Sööt: “Ajapikku unustatakse meie nimi” (2008)
Foto: laenatud Filmiarhiivi kodulehelt http://www.filmi.arhiiv.ee/gal.php?lang=est&gid=39&id=436&table=galpics&kus=galerii
Minu lähikonnas ei ole inimesi, kellest ma teaks, et neid on küüditatud. Kool, (aja)kirjandus ja inimsuhtlus on andnud teadmisi, millele on otsustavalt reageerinud minu õiglustunne, aga näib, et mu kujutlusvõime ei läinud kunagi lõpuni kaasa. Võibolla oli see enesekaitse. Ometigi on ainus kaitse ajaloos aset leidnud ebaõigluse vastu mitte unustus, vaid osadus ja ületamine. Hirm erinevate põlvkondade ajalootunnetuse vahel haigutava emotsionaalse lõhe ees peegledub juba filmi pealkirjas ning oli üks oluline ajend, mis sundis Sööti seda filmi tegema. Teine ajend, nagu märkis Peep Puks filmi näitamisele eelnenud juhatuses, oli väga isiklik: vajadus rääkida viimaks ometi ära oma pere lugu ja täita nii auvõlg oma paljukannatanud ema ees.
Filmi raamistab Söödi ekraanitaguse hääle jutustus oma perekonna ajaloost: esivanemate liini tutvustades jõuab lugu viimaks välja 1941 aasta juuni õudusteni ning jätkub võõrsiloleku raskuste ja hädade hingematva kirjeldusega. Viimaks külastab autor kaameraga kunagist asumise paika. Kõigest hoolimata jääb Söödi jutustajahääl alati rahulikuks, väljapeetuks. Vaheldumisi perekonna looga näeb vaataja intervjuusid nüüdseks vanade meeste ja naistega, kes käisid ära ja tulid tagasi, kuuleme mitmete perekondade saatusest. Kõige olulisem: me NÄEME emotsioone. Näod, ilmed ja häälevärelused on ekraanil, on meile kohati väga lähedal. Kuuleme kurje asju: lugusid sellest, kuidas mõnikord just agarate pealekaebajatest naabrite tahe oli see, mis hävitas. Ja ometigi jäävad kõnelejad omasse rahusse. See rahu pole habras, see on vankumatu. Kuidas küll? Möödanikku jäänud koleduse ja jutustajate ligiolekust õhkuva hingelise suuruse vaheline käsitamatu tasakaal on selle filmi kvintessents. See tekitab aukartust.
Küsimusele, kas uute põlvkondade suhe küüditamise läbi kannatanute elamustega on taastatav, tuleb selle filmi järel vastata jaatavalt. Põhiküsimuseks jääb aga see, kuidas üldse saada inimesi niikaugele, et nad tahaksid seda filmi vaadata. Ja kui nad lõpuks tahavad, kuidas luua tingimused, et nad seda tõesti ka saaksid teha?
Kahetsusväärselt jooksis XI Eesti filmi päevi sisse juhatanud Söödi film (ühtlasi selle teose esimene avalik esitlus) häbematult hõredale saalile. Küllap on kodumaisest väärtfilmist huvitunud publiku hulgas palju neid, kellel ka päevatöö tahab tegemist. Süvendatud filmihuvi eeldav väikefestival ei tohiks endale lubada mõtlematusest tulenevat publikuvaenulikkust. Seansside algusajad oleksid võinud alata mitte varem kui kell 17.30, võibolla isegi kell 18.00. Raskes majandusolukorras leidub vähe neid, kes on valmis kultuuritarbimise ettekäändel oma tööandjalt lühemat tööpäeva küsima. Sellised väikesed ebameeldivad – ja mis peamine, tarbetud – sundvalikud teevad Eesti filmikunstile lõpuks suure karuteene.
