Jan-Eerik Nõgisto: Suits (Kuukulgur Film, 2009)
Kodumaise filmielu viimaste aastate üldise õitsengu juures on üks žanr jäänud erandlikult kiratsema: nimelt õudusfilm. 2006 aasta Haapsalu Õudusfilmide Festivalil näidatud kolme kodumaise õõvafilmi järel tekkis tükk tühja maad, mille katkestas alles paari nädala eest (9. märtsil) veebikeskonnas esilinastunud Jan-Eerik Nõgisto film “Suits”.
Nimetagu loojad oma asju kuidas nad tahavad, kord pudelist välja lastud džinn hakkab niikuinii isetahtsi oma trikke tegema. “Suits” on selline vaim, kes tegijate sõnutsi peaks noortelt suitsetamise himu ära võtma. Tegu olevat õppefilmiga ja lausa “Eesti esimesega omas žanris”. Khm, lubage kahelda.
Filmi kokkuvõte: Jan Uuspõllu kehastatav konksuga relvastatud maniakk nimeg Dr. Suits jälitab suitsetavaid noori, vangistab nad ning sooritab seejärel oma vangide demonstratiivse ja letaalse lahkamise, mille käigus üksipulgi selgitab oma publikule suitsetamise kahjulikke mõjusid (kollased sõrmed ja hambad, kahjustatud kopsud ja suguvõime kahanemine). Lahkamise käigus eemaldatakse ohvritelt käed, osa lõualuust, keel, avatakse rindkere, songitakse hingetorus ja kopsudes ning lõigatakse otsast riist. Osavate eriefektide ja kavala montaaži abil on tulemuseks küllaltki tõetruu pilt piinamisest ning tapmisest, mida vürtsitavad Dr. Suitsu humoorikad kommentaarid.
Hetkel kui ma seda filmi juutuubist vaatasin, oli seal esimest osa vaadanud veidi üle 61 tuhande vaataja, samal ajal oli filmi teist osa otsustanud vaadata vaid ligi 2300 inimest. Millele see viitab? Võibolla sellele, et samamoodi nagu ajaloofilmid a’la Andrei Iskanov (maailma kõige kurikuulsama gore-filmi “Philosohpy of the Knife” autor) ei õpeta meile midagi sõjakuritegude loomuse kohta ega aita neid ka mingilgi moel ennetada, sarnaselt ei suuda Jan-Eerik Nõgisto film õpetada midagi suitsetamise kahjulikkuse kohta ega aita teha ennetustööd. Ehk siis veel kord ümber ütelduna: on äärmiselt ebatõenäoline, et koonduslaagri piinakambrit detailselt imiteeriva dokudraama vaatamine teeks kellestki moraalselt parema inimese, või et keegi loobuks suitsetamisest peale suitsetajate tapmist nautiva naljahambast mõrtsuka veretöid vaadates. Miks? Sest võikuste tõetruus kujutamises puudub mistahes eetiline või reflektiivne mõõde. Tapmine on tapmine, ta ei muutu vastumeelsemaks peale seda kui me oleme otsustanud lähemalt uurida selle erinevaid visuaalseid aspekte. Samuti on kaheldav, kas suitsetamine muutub vastumeelsemaks pealse seda kui meile näidatakse suitsetajate tõurastamist.
Ühesõnaga, mulle tundub, et Eesti õppefilmide nimistu ei ole täienenud. Samas on noor autor andnud olulise panuse seni kiratsenud Eesti õudusfilmi arengusse. “Suits” on väga julge ja visuaalselt veenev üritus ning ma igati nõustun autori poolt Päevalehes välja õeldud mõttega, et parem ikka teha üks korralik film mitte mõni “keskpärane puuks”. Kas Eesti filmimaastikule on astumas Dario Argento vääriline tegija? Eks aeg näitab. Loodame parimat.
oktoober 15, 2009 at 5:14 p.l.
Eks ta ole – šokiteraapia, šokiennetus. Vaevalt, et sotsiaalne sõnum “Suitsus” väga veenvalt kohale jõuab, pigem on tõesti tegu omaette horror-katsetusega.