BBC planning to reduce Storyville’s annual budget from £2.2m to £1m – a 60% cut!

http://www.ipetitions.com/petition/savestoryville/index.html

The BBC is conducting an intensive internal spending review and, according to well-placed sources, the Corporation is planning to reduce Storyville’s annual budget from £2.2m to £1m – a 60% cut.

The impact will turn Storyville into an acquisition strand by abolishing funding for its UK co-productions. This means there will be some 25 less documentary commissions a year for UK directors and producers.

We cannot let it happen.

With the abolishment of more than a dozen documentary strands over the past decade, single documentaries in the UK have been under grave threat for some time. The loss of this creative habitat is already dire but these new spending cuts will destroy the ecology of creative documentaries in the UK.

Storyville, a jewel in the BBC’s crown and one of its primary sources of truly international programming, is the sole remaining strand on the BBC where directors can produce original work without the constraints of format-led programming or schedule-led commissioning and must not only be saved but also strengthened by additional funding.

Storyville, indeed the cause of creative documentaries on British TV, needs your help.

Please list your support.

* * *

Long live Storyville!

As Werner Herzog has stated already decades earlier, “our time desperately needs adequate images”. Independent and well funded documentaries can sometimes be the only true images which show us our own real face. We need that opportunity and not only does Storyville deserve to stay, it deserves to grow.

http://www.bbc.co.uk/bbcfour/documentaries/storyville

Kuidas monteerida poeeti

Directed by Andrei Tarkovsky, Rezhii: Michal Leszczylowski, The Swedish Film Institute, 1988

Film jälgib “Ohverduse” võtteprotsessi ja avab Tarkovski suhet filmi ja maailmaga. Vaatajale avaneb filmikunsti argisem arhitektoonika, mida ilmestavad Tarkovski ideed nii võtteplatsilt kui ka varasematest salvestistest, katkeid Tarkovski teosest “Sculpting the Time” loeb Brian Cox.

“There is always a danger of the idea being destroyed or distorted in the very process of it’s own realization.”

“It is a mistake talking about the artist looking for his subject. In fact, the subject grows within him like a fruit. It begins to demand an expression. It is like child birth, the poet is nothing to be proud of, he is not master of the situation but a servant. Creative work is his only possible form of existence and his every work is like a deed he has no power to annul.”

Täna kuulasin filmi…

“Clockwork Orange”, Rezhii: Stanley Kubrick; Helilooja: Wendy Carlos

Kord nähtud filme võib üle vaadata mitmeti, seada tähelepanu jaoks erinevaid eesmärke. Seekord filmotchkat vaadates teritasingi rohkem kõrva. Mis muud kui suurejooneline toost autorile: Cheers!

The Five Obstructions: Von Trier’i Saatanlik Meistriklass

The Five Obstructions (2003)

Siinkohal võttab Lars von Trier nõuks anda au oma mentorile Jørgen Leth’ile. Lugupidamisavalduse vorm on siiski erandlik, nimelt on tegu ettepanekuga luua 5 uut versiooni Lethi 1967 aasta ekperimentaalfilmist “Det Perfekte Menneske” (The Perfect Human), tingimused filmide loomiseks seaks aga von Trier ning Leth tõotaks kuuletuda. Leth võtab väljakutse vastu. Igale filmiversioonile eelneb vestlus, mille käigus von Trier nuputab välja piirangute paketi ehk siis uue teose loomist kanaliseerivad raamid. Piirangud ise on küllalt meelevaldsed: luua stseenid 12 kaadrilistest ühikutest, filmida Kuubal, vastata algupärases filmis esitatud küsimustele jne. Valminud teosed vaadatakse koos üle, analüüsitakse ning kehtestatakse uued piirangud järgnevale lavastusele. Filmihiiglaste kõnelused toimuvad vastastikku nauditavas maneristlikus võtmes, von Trieri “sadist” ja Lethi “kuuletuja” on ühteaegu nii tõsiseltvõetavad kui ka iroonilised rollid.
Halvim piirang, millega von Trier Jørgen Lethi “ähvardab”, on karistus ühe tingimuse täitmata jätmise eest: kas teed uuesti või teed ilma piiranguteta – täielik vabadus… Vanameister mängib muidugi kaasa, vangutab dramaatiliselt pead ja heidab oma kiusajale ette saatanlikku riukalikkust. Samas Leth loomulikult teab, et vor Trier väljub siin oma volituste piirest – keegi ei saa pakkuda absoluutset vabadust. Isegi kui see oleks midagi tegelikku, siis oleks see kas loomingueelne või -järgne seisund, selle aktsepteerimine tähendaks autori surma. Seega loominguvabadus ei tähenda mitte piirangute puudumist, vaid, vastupidi, juhatab isiksust oma loomuparatamatuse rafineeritud väljenduse suunas.

Alles viimase piiranguga taaskehtestab von Trier oma võimutäiuse rezhissöörina: ta kirjutab Lethile ette teksti ja laseb tal selle linti lugeda, taustaks seekord von Trieri valitud mustvalge sündmustekollaazh. Leth’i loetud pihtimus on von Trieri enda pihtimus, aga küllap siiski ka siiras katse oma õpetajat analüüsida, tema meelsust avada. Kui paljule sellest oleks Leth ise alla kirjutanud? See jääb paraku nende kahe omavaheliseks asjaks, enesepaljastuse väline vorm jääb kõigest hoolimata varjama kunstniku haaramatut hinge.

* * *

Alates käesolevast aastast hakkab Jørgen Lethi teoseid välja andma Taani Filmi Instituut, vastse kogumiku esimene 5-osaline DVD-kollektsioon on juba ilmunud ja tellitav ka Eestisse (filmid on inglisekeelsete subtiitritega). Samuti väärib märkimist Tomas Gislason’i portreefilm Leth’ist “Fra hjertet til hånden” (rahvusvaheline pealkiri “Heart and Soul”), 1994, mis nüüd samuti DVDna saadaval. Taani Filmi Instituudi online kaupluse aadress: http://www.dfi.dk/boghandel/videoshop.htm

Errol Morris – mees, kes sundis Werner Hertzog’it oma kingi sööma

USA filmigeenius Errol Morris [s. 1948] alustas oma õpiaastaid uurides erinevates ülikoolides ajalugu, teaduslugu ja filosoofiat, kuid akadeemiline ringkond talle eriti ei apelleerinud. Morris teenis oma elatist suvalistel töökohtadel ning tema huvid ja töö liikusid erinevates paralleelmaailmades. Tema filmihuvi sai konkreetsema suuna Berkley filmiarhiivi (Pacific Film Archive) filmiseanssidel ning sealsetes ringkondades, kus arenes ka tutvus Werner Herzogiga. Üheskoos asuti kavandama filmiprojekti, mis pidi rääkima kannibalistlikust mõrtsukast Ed Gein’ist. Paraku kippusid asjad venima, Morrise tähelepanu oli hajutatud ja Herzog oli juba lootust kaotamas ning olevat ahastuses tõotanud oma kingad süüa, kui see mees ükskord mistahes filmiga kinolinale jõuab. Kuri lugu, aga jalanõud tuli viimaks siiski pintslisse pista (sellest tähtsündmusest väntas lühifilmi Les Blank: “Werner Herzog eats his shoe”, 1980), sest peale seda, kui Morris leidis ajalehest uudisnupu, mis rääkis ühe kohaliku loomade kalmistu ümbermatmisest, hakkas arenema uus iseseisev filmiprojekt, millest saigi tema esimene teos:

“Gates of Heaven” [1978]

Film koosneb peamiselt staatilistest ja hoolikalt valitud impressionistliku taustaga intervjuudest, mis keerlevad ühel või teisel viisil kahe erineva loomade surnuaia projekti ümber. Intervjuus Noel Murray’le rõhutab Morris: “Juba algusest peale esitasin ma alati vastuväiteid, kui keegi ütles, ‘See on see loomasurnuaia-film’. Ei, ei, ei, ei! See ei ole film loomasurnuaedadest. Ja järgmine küsimus on muidugi alati: ‘Kui see ei ole loomasurnuaedadest, millest see siis on?’ Jah, see on juba keerulisem! Oma olemuses sisaldab see film paljusid neid ideid, mis on igas minu tehtud filmis. Obsessioon keele suhtes. Silmside. Huvi pigem subjektiivse kogemuse sõnastuse kui objektiivse kajastuse vastu. Fundamentaalne veendumus, et kui sa kriibid ükskõik millise isiksuse pealispinda, siis sa leiad hullumeelsuse maailma, mis on sellele pealispinnale väga lähedal.” Morris tõdeb veel ka, et selle filmi tuum keerleb “lootuse” ümber, “lootus ükskõik mille järele täieliku lootusetuse meres.”

Morrise järgmine film “Vernon, Florida” [1981] on jällegi omamoodi sattumuslikkuse toel sündinud teos. Nimelt plaanis Morris esmalt jutustada lugu Vernoni linnakese elanike riukalikust kindlustuspettuste skeemist (tahtlikult sandistatud jäsemete toel raha hankimine), kuid “kangelased” aimasid kohtuhaamri rasket kõla ning muutsid ähvardustega Morrise meelt. Ometigi oli filmimees juba loonud suhte paikkonnaga ning spontaanselt hakkasid arenema intervjuud, mis ei tahtnud näidata midagi enamat kui veidraid ja samas igapäevaseid maailmu. Filmi algus ulatab vaatajale sürrealistliku võtme, kui mööda kolka-asula teid vurab farmeriauto, mille taguosast välja ulatuvast arusaamatu funktsiooniga torust tuleb paksu valget suitsu, mis matab kogu ümbruskonna enda alla, taustaks samal ajal muigama panev jorisev suupillimäng. Edasi algavad intervjuud, kus inimesed lihtsalt esitavad oma “repertuaari”, kohati naiivseid, kohati napakaid lugusid. Vaataja poole pöörduvad kergelt lapsemeelne vanahärra, keskealine kalkunikütt, veel paar ontlikku vanameest, kohalik politseinik, pastor ja vana abielupaar. Kõik toimub rahulikult, kiirustamata, ilma soovita kuhugi välja jõuda – kogu maailm on ju ikka siinsamas, Vermontis, Floridas.

Enne järgmise filmini jõudmist kavandas Morris mitmeid projekte, mis siiski ei võtnud filmi kuju. Üks tema huviesemetest oli Dallase psühhiaater Dr. James Grigson, kelle kohuseks oli uurida surmamõistetute kalduvust retsidiivsusele. Filmimeest hakkas aga psühhiaatrist rohkem huvitama üks tema “patsientidest”, Randall Dale Adams, kes oli surma mõistetud politseiniku tapmise eest. Morris oli mõnda aega pidanud ka detektiiviametit ning hakkas pikapeale nägema nõrku kohti süüdistuse tõsikindluses. Adamsi juhtumisse süvenemisest sündiski Morrisele suuremat avalikkuse tähelepanu toonud film “The Thin Blue Line” [1988].
Siin on rezhissöör kasutanud juba keerukamat vormi. Lisaks intervjuudele süüdimõistetu, politseinike ja paljude asjaosalistega on siin kasutatud ka lavastust sündmuste rekonstrueerimisel. Nimelt võtab Morris omale advokaadi rolli ja näitab vaatajale sündmuste käiku nii nagu prokuratuur seda nägi, millele ta vastandab omakorda enda ja süüdimõistetu versiooni tegelikkusest: ta on nimelt veendunud, et Adams on süütu. Detektiivi täpsusega lahatakse teadaolevaid fakte, paljastatakse vasturääkivusi ning esitatakse omapoolseid süüdistusi. Peamiseks kahtlusaluseks saab hoopis Adamsit mõrvaööl saatnud nooruk, David Ray Harris, keda aga segastel asjaoludel süüdistamast loobuti. Tõsi, filmimise ajal istus ta kinni juba teiste tõendatud kuritegude eest. Pinevus kasvab, vaataja tõmmatakse tahes-tahtmata sündmuste ja ning erinevate tegelikkuse versioonide keerisesse. Philip Glass’i muusika põimib jutustuse erinevad peatükid ühtseks traagiliseks sümfooniaks.

Kõnealuses filmis teeb Morris asjaolude sunnil enda jaoks uue metodoloogilise sammu – nimelt kasutab ta filmis enda häält intervjuu osana. Kõne all on vestlus kahtlusaluse Harrisega, mille käigus too vihjamisi tunnistab oma süüd. Miks aga Morris ennast sisse tõi? Kaamera polnud töökorras, vaja oli intervjueerida diktofoniga, polnud lihtsalt muud võimalust. Nõnda me näemegi lõpukaadrites, kuidas diktofon sisse lülitatakse, kuidas helilint ennast edasi kerib ning kuuleme mõrtsuka mängitsevat ülestunnistust. See pea-aegu staatline pilt mängivast diktofonist on teravas vastuolus pingega, mille loob dialoogi sisu ja tähendus. Morris ise pidas kaamera puudumist algul äparduseks, hiljem aga mõistis, et see andis filmile lõpetuse, mille mõjuvust on raske üle hinnata.

Selle loo juures on tähelepanuväärne asjaolu, et valminud filmi veenvus andis olulise tõuke Adams’i kohtuasja taasavamiseks. Ehkki filmi ennast ei peetud võimalikuks kasutada tunnistusmaterjali osana, siis ometigi oli sellel oluline roll avalikkuse häälestamisel.

* * *

Fakte Errol Morrise elu kohta vaata siit, Noel Murray intervjuud Errol Morrisega loe siit ja Errol Morrise filmialast loengut uuri siit.

Moebius’e maailm

Moebius Redux: A Life in Pictures (Rez: Hasko Baumann, muusika: Karl Bartos; Prantsusmaa/Kanada, Avanti Media, 2007)

Portreefilm koomiksikunstnik Jean Giraud’ loomingulisest elust. Film algab lummava animeeritud sissejuhatusega, arvukad intervjuud autori ja tema kaastööliste ning sõpradega on mänguliselt põimitud materjaliga kunstniku töödest, millele sekundeerib Karl Bartose kosmilise alatooniga helimaastik. Nagu Giraud alias Moebius ise väljendub: võimalus ilma takistusteta erinevate maailmade vahel liigelda pakub suurt rahuldust. Hasko Baumann’i ja tema meeskonna loodud Giraud’ maailmade kaleidoskoop avaldab sarnast mõju, muljeterohkusest hoolimata on filmiloojad suutnud vältida ülepingutamist ning tulemuseks on stiilne ja hariv sissevaade ühe olulisima koomiksirevolutsionääri pärandisse.

Tron (Rez: Steven Lisberger, USA, Disney, 1982)

Mis tunne on astuda personaalsesse dialoogi ise-enda loominguga? Eks ole tüütu SF-küsimus… “Tron” on jutustusena muinasjutulikult tüüpiline, kangelane tegeleb pahalaste võimuahnuse ajel valla päästetud vägede ohjeldamisega: võimukas tehisintelligents võtab tarkvarakorporatsiooni juhtimise üle ja teeb kõik endast oleneva enda ohjeldamise vältimiseks. Populaarse arvutimängu autoriõiguste eest võitlev dissident (Jeff Bridges) tungib laborisse ja sealsesse tarkvarsüsteemi, kuid tabatakse keskarvuti poolt ning digitaliseeritakse hüpertehnoloogilise laseri abil. Nüüd on kangelane ootamatult kuvaritaguses maailmas, kus keskarvuti sunnib teda duelleerima erinevate rakendustarkvaradega, kes käituvad ja filmi mõttekuse huvides ka näevad välja nagu isiksused. Õnneks on dissidendil siiski ka liitlasi, muu hulgas tema enda programmeeritud troojalane, kelle abile ja sidemetele toetudes asutaksegi üheskoos rännakule eesmärgiga hävitada keskarvuti kuri tarkvara. Igatahes “Matrix” on ka siin juba samahästi kui eos olemas, nii et sootuks muus kontekstis Wachowskite aadressil esitatavate plagiaadisüüdistuste puhul on tõenäoliselt siiski tegu zhanrispetsiifilise iseäraga: väga raske kui mitte võimatu on luua uut muinasjutu tüüpi või sõltumatuid edasiarendusi. Aga see selleks.

“Troni” puhul on vaieldamatult uudseks nähtuseks arvutigraafika rakendus ise, mis, tõsi küll, ei mõjuta filmi tehnilist teostust ning jääb ka visuaalselt vaid episoodiliste vahemängude tasandile. Mõistagi ei tähendanud arvutigraafika rakendus tol ajal kaadrite lõpptöötlust või eriefektide lisamist, filmi kokkupanekul on aluseks ikkagi analoog-tehnikad. Arvutigraafikal on “Troni” juures tooniandvalt ikonograafiline roll, s.t. paljud kujundid ja ruumi iseärad tulenevad digitaalse meediumi loogikast: kesksel kohal on matemaatilise täpsusega piiritletud esemed, mis ei jäljenda tegelikkust, vaid geomeetriat. Teiseks, kaasaegse vaataja jaoks oli “Troni” maailma loogika mõttekas siiski üksnes tänu asjaolule, et see samuti jäljendas juba olemasoleva arvutitehnoloogia ja videomängude tööstuse ühiskondlikku tegelikkust. See äratundmine oli paratamatu eeldus, mis üldse tegi filmi publikuvastuvõtu võimalikuks. Samad sisud oleks veel aastakümne eest jäänud publiku jaoks arusaamatuks abstraktsiooniks. Tänapäeval võib “Tron” mõjuda anakronistliku ja kohmakana, muidugi mitte juhul, kui teil on spetsiifiline huvi fantaasiafilmide, filmi ajaloo või Jean Giraud’ loomingu vastu. Moebius nimelt kujundas “Troni” digitaalmaailma tegelaste kostüümid ning tegevusinterjööride üldplaani, virtuaalmaailma kujundamisel osalesid ka Syd Mead ja Peter Lloyd.

2 filmi John Pilger’i kogumikust “In The Name of Justice”

Do You Remember Vietnam? (John Pilger, David Munro, 1978)

Pilger naaseb sõja mõjudest toibuvasse Vietnami ja uurib inimeste (ja ka ise-enda) suhet toimunud katastroofiga. Maastiku ja inimhingede koletute armide kõrval üritab ta ühtlasi näidata elu helgemat külge ja teeb kummarduse hoolekandele, mis hoolitseb ühtviisi nii omade kui ka vallutajate sigitatud laste eest. Kui tõene on see pilt, kui palju on lahked võõrustajad Pilgeri jaoks lavastanud? Raske ütelda, selleks peaks tagamaid ja ajalugu paremini tundma…

The Mexicans (John Pilger, David Munro, 1980)

Pilger annab Wikipedialiku soravusega ülevaate maa ajaloost ning süveneb seejärel kaasaegsesse olukorda: korruptsioon kui eluviis, teisitimiõtlejate röövimised ja tapmised, slummide masendav argipäev. Intervjuudest terendab siiski lootusekiir helgemale tulevikule, ühiskondliku pöörde võimalikkusele. Nagu tänapäev näitab, on ühepartei võimust saanud tõepoolest midagi demokraatia sarnast.

Hoolimata oma-aegse päevakajalisuse puudumisest on film vaadatav nukruse poeesia ilminguna, sest tõepoolest: peale John Pilgeri ajastuomase moenarruse pole selles filmireportaazhis midagi naljakat…

Filmipäeviku algus ehk Nulla Dies Sine Cinema

Oma tekstiblogi pidades sain aru, et ehkki minu kirjutamine ei anna päeviku mõõtu välja, siis ometigi korrastab ta mõtte- ja tundepuhanguid. Sedasama oleks küllap hea teha ka filmi puudutavate kogemustega, sest viimasel ajal kipub neid kogunema järjepanu. Küllap osutuvad paljud sissekanded pelkadeks nendinguteks nagu ka tänane vaatamine, sest väsimus on kontides… Head algust mulle.