Frederic Wiseman: Primate (1974)

Postitatud jaanuar 16, 2010 kirjutas tartuvabakond
Rubriigid: Uncategorized

Vaataja ees avaneb USA teadlaste argipäev Yerkes’i Primaatide Uurimise Keskuses Atlantas, Georgia osariigis. Me näeme primaatide suguelu ja nendega sooritatavaid käitumiseksperimente, näeme julgustavat ja sõbralikku hooldajat ahvibeebisid imetamas ning emotsioonitut kirurgi lõikamas lõhki uinutatud, kuid veel elavat, prepareerimiseks mõeldud abitut keha.

Uurijate kolleegiumi ees teatraalselt ja õpetlikult sõna võttev juhataja annab mõista (küllap pigem vaatajatele ning riiklikele rahastajatele mõteldes), et Abraham Flexneri mõte “kasutu teadmise kasulikkusest” oli ja on omal kohal: tihti muutub näiliselt mõttetu teadmine rakenduslikuks alles mõne teise, tulevikus lisanduva teadmise kontekstis. Kuid see oli vaid tsitaat ja pole kindlasti filmi sõnum.

Tegelikult sõnumit ei olegi, sest Wiseman pole aktivist, vaid poeet ja humanist kõige üldisemas mõttes. Hästi planeeritud kaameratöö tähelepanuvõimes ja detailsuses peitub tahes-tahtmata kaastunne uuritavate olendite vastu. Kuid filmi kui terviku märgilisus, mida mõttelaiskuse puudumise korral on raske vältida, sõltub juba konkreetse vaataja hoiakutest ja mängulisusest.

Isiklikult mõtisklesin inimolendi võimetuse üle tajuda vahetult ja tervikuna enese olemasolu tingivat olemistervikut. Mulle näib, et meie endi ja eksperimendi ohvriks langenud ahvide argipäevades pole eriti suur vahet. Kaasaegse tsivilsatsiooni komplekssuse taustal on üksikisiku asend üha enam sarnane tollele loomakesele, kellele filmis üritati sisestada elektroodi eksperimendi jaoks vajalikku ajusektorisse, samal ajal kui loomake vaid urises rahulolematult ning üritas haarata talle pakutavat banaani. Wisemani poeetika kaunist brutaalsust õigustab tema suutlikkus vältida ambitsiooni olla üheks meie teadvusse sisenevatest elektroodidest. Õigemini: ta teab, et ta ei saa vältida impulsiks muutumist, kuid see, millisesse aju piirkonda see impulss liigub ja mida korda saadab, on meie endi valida.

Jan-Eerik Nõgisto: Suits (Kuukulgur Film, 2009)

Postitatud märts 22, 2009 kirjutas tartuvabakond
Rubriigid: Uncategorized

suitsufilm2

Kodumaise filmielu viimaste aastate üldise õitsengu juures on üks žanr jäänud erandlikult kiratsema: nimelt õudusfilm. 2006 aasta Haapsalu Õudusfilmide Festivalil näidatud kolme kodumaise õõvafilmi järel tekkis tükk tühja maad, mille katkestas alles paari nädala eest (9. märtsil) veebikeskonnas esilinastunud Jan-Eerik Nõgisto film “Suits”.

Nimetagu loojad oma asju kuidas nad tahavad, kord pudelist välja lastud džinn hakkab niikuinii isetahtsi oma trikke tegema. “Suits” on selline vaim, kes tegijate sõnutsi peaks noortelt suitsetamise himu ära võtma. Tegu olevat õppefilmiga ja lausa “Eesti esimesega omas žanris”. Khm, lubage kahelda.

Filmi kokkuvõte: Jan Uuspõllu kehastatav konksuga relvastatud maniakk nimeg Dr. Suits jälitab suitsetavaid noori, vangistab nad ning sooritab seejärel oma vangide demonstratiivse ja letaalse lahkamise, mille käigus üksipulgi selgitab oma publikule suitsetamise kahjulikke mõjusid (kollased sõrmed ja hambad, kahjustatud kopsud ja suguvõime kahanemine). Lahkamise käigus eemaldatakse ohvritelt käed, osa lõualuust, keel, avatakse rindkere, songitakse hingetorus ja kopsudes ning lõigatakse otsast riist. Osavate eriefektide ja kavala montaaži abil on tulemuseks küllaltki tõetruu pilt piinamisest ning tapmisest, mida vürtsitavad Dr. Suitsu humoorikad kommentaarid.

Hetkel kui ma seda filmi juutuubist vaatasin, oli seal esimest osa vaadanud veidi üle 61 tuhande vaataja, samal ajal oli filmi teist osa otsustanud vaadata vaid ligi 2300 inimest. Millele see viitab? Võibolla sellele, et samamoodi nagu ajaloofilmid a’la Andrei Iskanov (maailma kõige kurikuulsama gore-filmi “Philosohpy of the Knife” autor) ei õpeta meile midagi sõjakuritegude loomuse kohta ega aita neid ka mingilgi moel ennetada, sarnaselt ei suuda Jan-Eerik Nõgisto film õpetada midagi suitsetamise kahjulikkuse kohta ega aita teha ennetustööd. Ehk siis veel kord ümber ütelduna: on äärmiselt ebatõenäoline, et koonduslaagri piinakambrit detailselt imiteeriva dokudraama vaatamine teeks kellestki moraalselt parema inimese, või et keegi loobuks suitsetamisest peale suitsetajate tapmist nautiva naljahambast mõrtsuka veretöid vaadates. Miks? Sest võikuste tõetruus kujutamises puudub mistahes eetiline või reflektiivne mõõde. Tapmine on tapmine, ta ei muutu vastumeelsemaks peale seda kui me oleme otsustanud lähemalt uurida selle erinevaid visuaalseid aspekte. Samuti on kaheldav, kas suitsetamine muutub vastumeelsemaks pealse seda kui meile näidatakse suitsetajate tõurastamist.

Ühesõnaga, mulle tundub, et Eesti õppefilmide nimistu ei ole täienenud. Samas on noor autor andnud olulise panuse seni kiratsenud Eesti õudusfilmi arengusse. “Suits” on väga julge ja visuaalselt veenev üritus ning ma igati nõustun autori poolt Päevalehes välja õeldud mõttega, et parem ikka teha üks korralik film mitte mõni “keskpärane puuks”. Kas Eesti filmimaastikule on astumas Dario Argento vääriline tegija? Eks aeg näitab. Loodame parimat.

suitsufilm

Andres Sööt: “Ajapikku unustatakse meie nimi” (2008)

Postitatud märts 15, 2009 kirjutas tartuvabakond
Rubriigid: Uncategorized

andres-soot

Foto: laenatud Filmiarhiivi kodulehelt http://www.filmi.arhiiv.ee/gal.php?lang=est&gid=39&id=436&table=galpics&kus=galerii

Minu lähikonnas ei ole inimesi, kellest ma teaks, et neid on küüditatud. Kool, (aja)kirjandus ja inimsuhtlus on andnud teadmisi, millele on otsustavalt reageerinud minu õiglustunne, aga näib, et mu kujutlusvõime ei läinud kunagi lõpuni kaasa. Võibolla oli see enesekaitse. Ometigi on ainus kaitse ajaloos aset leidnud ebaõigluse vastu mitte unustus, vaid osadus ja ületamine. Hirm erinevate põlvkondade ajalootunnetuse vahel haigutava emotsionaalse lõhe ees peegledub juba filmi pealkirjas ning oli üks oluline ajend, mis sundis Sööti seda filmi tegema. Teine ajend, nagu märkis Peep Puks filmi näitamisele eelnenud juhatuses, oli väga isiklik: vajadus rääkida viimaks ometi ära oma pere lugu ja täita nii auvõlg oma paljukannatanud ema ees.

Filmi raamistab Söödi ekraanitaguse hääle jutustus oma perekonna ajaloost: esivanemate liini tutvustades jõuab lugu viimaks välja 1941 aasta juuni õudusteni ning jätkub võõrsiloleku raskuste ja hädade hingematva kirjeldusega. Viimaks külastab autor kaameraga kunagist asumise paika. Kõigest hoolimata jääb Söödi jutustajahääl alati rahulikuks, väljapeetuks. Vaheldumisi perekonna looga näeb vaataja intervjuusid nüüdseks vanade meeste ja naistega, kes käisid ära ja tulid tagasi, kuuleme mitmete perekondade saatusest. Kõige olulisem: me NÄEME emotsioone. Näod, ilmed ja häälevärelused on ekraanil, on meile kohati väga lähedal. Kuuleme kurje asju: lugusid sellest, kuidas mõnikord just agarate pealekaebajatest naabrite tahe oli see, mis hävitas. Ja ometigi jäävad kõnelejad omasse rahusse. See rahu pole habras, see on vankumatu. Kuidas küll? Möödanikku jäänud koleduse ja jutustajate ligiolekust õhkuva hingelise suuruse vaheline käsitamatu tasakaal on selle filmi kvintessents. See tekitab aukartust. 

Küsimusele, kas uute põlvkondade suhe küüditamise läbi kannatanute elamustega on taastatav, tuleb selle filmi järel vastata jaatavalt. Põhiküsimuseks jääb aga see, kuidas üldse saada inimesi niikaugele, et nad tahaksid seda filmi vaadata. Ja kui nad lõpuks tahavad, kuidas luua tingimused, et nad seda tõesti ka saaksid teha?

Kahetsusväärselt jooksis XI Eesti filmi päevi sisse juhatanud Söödi film (ühtlasi selle teose esimene avalik esitlus) häbematult hõredale saalile. Küllap on kodumaisest väärtfilmist huvitunud publiku hulgas palju neid, kellel ka päevatöö tahab tegemist. Süvendatud filmihuvi eeldav väikefestival ei tohiks endale lubada mõtlematusest tulenevat publikuvaenulikkust. Seansside algusajad oleksid võinud alata mitte varem kui kell 17.30, võibolla isegi kell 18.00. Raskes majandusolukorras leidub vähe neid, kes on valmis kultuuritarbimise ettekäändel oma tööandjalt lühemat tööpäeva küsima. Sellised väikesed ebameeldivad – ja mis peamine, tarbetud – sundvalikud teevad Eesti filmikunstile lõpuks suure karuteene.

Leeni Linna “Sõnumitooja” (Eesti, 2009)

Postitatud märts 3, 2009 kirjutas tartuvabakond
Rubriigid: Uncategorized

Küllap on igal filmisõbral meeles mõni kogemus, kus ekraanil nähtud lõpptulemuse kõrval tõuseb võrdväärselt esile teose loomise protsessi iseväärtus. Filmiajaloo üheks esileküündivaimaks näiteks on Werner Herzogi “Fitzcarraldo”, kus produtsent-režissöör Herzog otsustas eriefekte mitte kasutada ning viis käsikirja sõna otseses mõttes ellu: 320 tonnine aurik sikutati ühest jõest teise üle vihmametsa mattunud järsu kaldega mäenõlvaku, kasutades selleks vaid kohapeal ehitatud käsivintse ja inimjõudu. Lisaks viibis võttegrupp kärestiku meelevada jäetud juhitamatul laeval. Kas nas olid peast segi? Ei. Enne teose ekraanile jõudmist polnud seal tegemist mitte niivõrd filmivõtete, vaid inimeseksolemise kollektiivse rituaaliga.

Võibolla on see esmapilgul kummaline väide, aga Leeni Linna vastvalminud film “Sõnumitooja” on “Fitzcarraldoga” äratuntavas suguluses. Žanrid, eelarve, võttegrupi suurus ja kunstilised taotlused on mõistagi erinevad, aga nende ühenduslüliks on asjaolu, et kummagi autori jaoks ei olnud esmajärjekorras oluline filmi valmimine ja vaataja. Ka Leeni Linna jaoks oli esmalt palju-palju olulisem miski muu: olla inimene, teha üks tegu, mida ei saanud tegemata jätta. Sündinud film osutus oluliseks – ja isegi väga oluliseks! – aga ikkagi lisaväärtuseks.

2008 aasta Pekingi olümpiamängudele eelnevatel kuudel viibis Leeni Linna Indias Dharamsala asunduses ja suhtles sealsete Tiibeti pagulastega. Põgenike hulgas on mitmeid noori, kes üle karmide mäeahelike põgenedes on risiknud oma eluga selleks, et õppida tundma ja kanda edasi Hiina mõjudest rüvetamata Tiibeti kultuuripärandit. Paljude põgenike vanematel pole aimugi, mis on nende lastest saanud. Leeni Linna jaoks avanes võimalus olla sõnumitooja: jah, ma saan minna sinna, kuhu teie ei saa! Kahe noore pagulastiibetlase videosõnumid oma vanematele liiguvad koos autori ja teda saatva kaameramehega maaliliste Tiibeti maastike vahel, suuniseks ähmased viited vanemate võimalike asukohtade kohta. Juhtlõngad, kohtumised, ootusärevus, linnatänavatel läbi snapirisihiku piidlev kurjuse silm. Sõnumid jõuavad viimaks kohale. Rõõm läbi pisarate. Lootusekiir.

* * *

Olukorras, kus tehniline kõrgtsivilisatsioon võimaldab mängeldes ületada maailma kõrgemaid mägesid, ei ole pagulastel võimalik suhelda Tiibetisse jäänud lähedastega. Tõkked, mis nende vahel ähvardavana seisavad, ei ole pärit loodusest, vaid riknenud inimhingedes valitsevast pimedusest. Tiibeti vabadus või selle puudumine ei ole midagi erilist. Õigemini, see on samavõrd eriline, nagu meie kõigi igapäevane võimalus valida valgus. “Armastage oma vanemaid, nad on teil ainukesed!” hüüdis Leeni linna filmi esilinastusele järgnenud pöördumise lõpetuseks.

Produtsent/Režissöör: Leeni Linna
Operaator: Kullar Viimne
Helilooja: Sven Grünberg
Juhendaja: Peep Puks
Tallinna Ülikooli Balti Filmi ja Meediakooli filmi eriala bakalaureuse töö
Filmi kestus 39 min.

tiibet

Inland Empire – pahupidi sisekosmos

Postitatud november 21, 2008 kirjutas tartuvabakond
Rubriigid: Uncategorized

dorothy-lamour31

Miks tabab Dorothy Lamouri mälestust verine kruvikeeraja?
Ühelt poolt – miks mitte. Teisalt, mis siis kui:

1) maksmata arevetel on liblikaefekt?

2) ühest kurjast piisab tõmbamaks tervet maailma süü seedekulglasse?

3) mööbiuse lindina pöörlev väljapääsupüüdlus on ainus patenteerimiskõlbulik igiliikur?

Samas, võibolla polegi kogu sel unenäolisel virr-varril muud põhjust peale katkematu soovi tähelepanuärataval viisil lobiseda.
Kui ka sõnu endid ei õnnestu süüa, võib juhtuda, et sõnad ise evolveeruvad karnivoorideks:

sõna, lause, lugu, looming

küllastumatu alateadvus, mis üritab marukoerana iseenesest läbi närida vaikusse.

punaste-kardinate-viide1

bobilik-silm-naisel1

ma-naitan-sulle-valgust1

“Jean Cocteau: Valed ja Tõed” (Rezhii: Noël Simsolo, Prantsusmaa, 1996)

Postitatud juuni 23, 2008 kirjutas tartuvabakond
Rubriigid: Uncategorized

Hämmastaval kombel leidub weebis Simsolo filmi kohta vaid üksikuid pealiskaudseid viiteid. Isegi IMBD vaikib selle filmi maha, mis paneb lihtsalt õlgu kehitama. Simsolo tuntuim etteaste ise-endana on leitav Wim Wendersi filmist “Room number 666”, kus ta teiste hulgas vastab Wendersi küsimusele “Kas filmi keel on sattumas eksiteele, kas film on kunstivormina suremas?” ning teeb seda vastanuist kõige lühidamalt ning ilmse närvilisusega: “Mitte film ei ole surnud, hoopis neid tegevad inimesed on surnud tehes rumalaid filme. See juhtub selle pärast, et nad ei saa teha filme, mida nad tahavad teha – aga see on hoopis teine teema.”

* * *

Niisiis asjast. Simsolo jutustus on portree surnust, kes elavana kasutas müüti enda üle kohtumõistmiseks ning lunastuseks: “Tunnistan end süüdi mõlemas. Ma tunnistan, et olen ümbritsetud vigadest, mida ma pole kunagi teinud ja olen tihti üritanud hüpata üle neljanda müstilise müüri, millele inimesed kirjutavad oma armastuse ja unistuste ridu.” (Orfeuse testament)

Nagu filmi pealkiri ütleb, tegemist on müüdi dekonstruktsiooniga või täpsemalt uue loomisega: Cocteau’le kaasaegsete poolt omistatut vaadatakse uues valguses ning sõnastatakse ümber. See on vundament. Filmis on kolm kandvat seina: jutustaja hääle vahendatav kronoloogiline ajaliin; Cocteau “ülestõusmised” arvukates arhiiviklippides ja filmilõikudes; isiklikud meenutused oma loomulikes keskkondades viibivatelt kaasloojatelt ja sõpradelt. Katusematerjaliks on meeleolusid loov ja siduv heli, mis on kas loomulik sündmuse heli või mõni tagasihoidlik aga üllatav illustreeriv kujund. Sellesse hoonesse sisenedes ei üritata meid rabada muljete liiasusega: stseenist stseeni, ruumist ruumi liikudes me adume mausoleumi loomulikkust ja lihtsusut, olgugi tema võlvid meie endi jaoks veidi kõrged. See ei ole aga manerism vaid funktsionalism – mahutamaks suurvaimu.

* * *

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Juhan Viidingu mälestuseks: “Vaba vaimu saadik”, ETV (Eesti Telefilm 1998)

Postitatud juuni 20, 2008 kirjutas tartuvabakond
Rubriigid: Uncategorized

Kui terve rahvas ootab sõnumit ja teab, et oodata tuleb kaua ja kuulatada tuleb hästi, siis just see on pinnas sünnitamaks meistreid, kelle kõige kiuste endaks saamise ja jäämise avalik salaplaan sunnib avastama vahendeid leidmaks väljapääsu – meeleheitlik püüd õhku ahmida tekitab vaakumi, mis ühel hetkel põhjustab surutises prao ja valgus lipsab läbi ning isegi valguse juhuslikul kinnipüüdjal pole kahtlustki, et valgus on valgus. Näib et tõeliselt ootamaks päeva on rahvale vaja äratuntavat ööd. Vaid siis tekib üksikute sisemise päeva järele ka avalik nõudlus, mis sunnib loojat jääma veel üheks päevaks, ja siis veel homseks, ja veel üheks homseks, ikka kord korralt edasi lükates üha pealetükkivamat vastumeelsust järgmise hingetõmbe järele. Kuid nõudlus prohvetite järele kahanes üpris ootamatult. Eestist sai taas Vabariik, samuti kui juba mitme aastatuhande eest oli Ateena. Platon elas Ateenas ja oli vaba kodanik ning ometi mõtestas ta inimese asendit maailmas koopaelanikuna. Me kõik oleme röövikud ja roomame valguse poole ning liblikaks saamine on välistest asjaoludest sõltumatult üksnes hetketi kättesaadav uni.

Kuidas raamida röövliblikast poeedi kurvastuses lõppenud elulugu? Igatahes mitte odava videokunsti klisheedest kubiseva kitshiga, mis ei lisa mitte midagi vahendatavatele mõttesisudele ning teeb rezhissöörist vaid käsitöölise. Väga hea originaalmaterjali ja arhiivimaterjali kiuste jäi filmikunst tol nüüdseks juba 10 aasta kaugusel 1998-l aastal sündimata, Eesti filmi- ja kultuuriloos on ta aga olemas ning on omakorda kasutatav materjalina.

“Filmitud entnograafilise ja ajaloolise materjali avarama kasutatavuse tagamiseks on vaja üksnes algupärase materjali esitust sellises järgnevuses nagu ta salvestati. Ometigi: sellelaadses materjalis nähtavate faktide tinglik objektiivsus on sõltuvuses võtete kvaliteedist ning kestvusest.

Sellise etnograafilise filmi montaazh saab sündida üksnes teatud osa algmaterjali eemaldamise ning kommentaari lisamise teel, mis küllalt tihti moonutab esitatavat materjali. Pealegi, tavalisi filme esitletakse üksnes ilma katkestusteta, samas kui sisuanalüüs on võimalik üksnes vaadeldes võtteid eraldi ning jao kaupa.

Need kaks filmide vaatamise viisi juhatavad meid ka nende kahe erineva kasutusviisini: (1) film kui väljendusvahend, või siis (2) film kui uurimisvahend.

Ja siiski, need kaks kasutusviisi ei pruugi olla omavahel vastuolus. Pole sugugi põhjendamatu luua uurimusfilme ning samal ajal luua ka etnograafilistel teemadel põhinevaid loovfilme, peaasi et originaaldokumente käideldakse teatud ettevaatlikkusega ning pidades silmas küsimust: kas filmitud materjali kui sellise loomus on ‘püha’?”

Jean-Dominic Lajoux: “Ethnographic film and history”; kogumikus “Principles of Visual Anthropology”, ed. Paul Hockings, Mouton de Gruyter, Berlin/New York 1995